Seitsekümmend aastat tagasi edastas prantsuse kirjanik Antoine de Saint-Exupery meile väikese printsi tõdemuse: „Suured inimesed ei saa kunagi mitte millestki aru ja lapsed peavad neile tüdimuseni ikka ja jälle kõike selgitama.“
Täiskasvanutena näeme ju iga päev maailma muutumas. Aga kas pöörame ka tähelepanu sellele, kas see muutuv on üldse oluline? Kas oskame küsidagi, et mis on siis see, mis alati samaks jääb?
Soovin, et läheneval jõuluajal leiaksime aega mõelda väikese printsi, kui kuulutaja sõnadele ja nende sõnade tähendusele ning toimimisele meie argielus. Ei ole vaja peljata, et selliseks mõtluseks on vaja mõneks ajaks üksindust – nii nagu armastus on jumalik, nõnda on üksindus inimlik. Seega ei ole üksindus alati kaaslaste puudumine, vaid aeg, mil me hingel on vabadus meiega kõnelda ja aidata meil otsustada, mida elus oluliseks pidada. Vahel peab olema vaikselt ja kuulama vaid inglite keelt.