Sõrve poisina oli Bernhard lõpetanud Anseküla algkooli ja gümnaasiumi Kuressaares. Vaid 19-aastaselt otsustas ta astuda vabatahtlikult Saksa sõjaväkke, sest oli selleks ajaks jäänud ilma nii vennast kui ka kodust. Tema jaoks ei olnud teist valikut. Sest idanaaber oli näidanud oma julmust ning punalipuga ei soovinud Bernhard ennast siduda.
Pärast vangilaagrit ja tööpataljoni Sillamäel tuli Bernhard tagasi kodusaarele. Et ta oli vangina olnud "KGB väeosas", sai ta tööle sidesse raamatupidajaks. Ta oli täpne ja kohusetundlik, toona öeldi tema kohta "bilansivõimeline raamatupidaja", ning talle tehti ettepanekuid tööle minna Harju rajooni. Kuid Bernhard ei läinud. Ei läinud ta ka parteisse ning kui enam muudmoodi ei saanud, vahetas ametit ja temast sai ekskavaatorijuht.
Pärast Eesti taasiseseisvumist sai Bernhardist Saaremaa vabadusvõitlejate ühingu eestvedajaid. Vanade relvavendade asju ajas ta nii kaua, kuni tervis seda vähegi lubas. Samuti oli tema jaoks oluline Kaitseliidus olemine. Ning Kaitseliidu jaoks oli ka tema nii väärikas liige, et temast sai 2002. aastal Kaitseliidu Saaremaa maleva auliige. 2004. aastal annetas vabariigi president talle Kotkaristi V klassi teenetemärgi.
Bernhard Lipp, omadele lihtsalt Lipu Pärni, oli ääretu optimist, ta oli "vana Eesti kooliga" mees, kes jäi härrasmeheks oma elu lõpuni. Just Pärni oli see, kelle humoorikad, lausa šveigilikud sõjalood liitsid Kaitseliidus noori ja vanu. Noortele meestele ja naistele jäävad pikaks ajaks meelde koos Pärniga käidud retked Sinimägede lahingupaikadesse.
Ilmselt oligi tema raske sõjatee, kuhu kuulusid nii Sinimägede lahingud kui ka Tšehhi põrgu, see, mis tegi tugevaks ja andis teadmise, et igast hullust olukorrast on väljapääs.
Bernhard Lippu jäävad leinama poeg Jüri ja tütar Tiiu perega.
Vana rindemees sängitatakse Kudjape kalmistule 6. jaanuaril.