Võistkonda kuulusid Kaido Pruul, Priit Kotkas, Alar Nigul ja Tanel Järvet. Teise ja kolmanda koha saavutasid vastavalt Scoutspataljon ning Pärnu maleva Vändra võistkond.
Kaks võistkonda, Kurjuse Telg ja NKK Rapla, katkestasid reedel.
Neljaliikmelised võistkonnad läksid rajale neljapäeva hommikul ning kogu trassi pikkus oli linnulennult sada kilomeetrit. Rajal pidid võistlejad sooritama ülesandeid, mis peegeldasid metsavendade tegevust.
Näiteks pidid võistkonnad kontrollpunktides tundma kümmet taime, valmistama õllepurgist laterna ning viskama spinningu võimalikult kaugele.
Ühe ülesandena oli vaja võistkonna vabalt valitud liikmel aerutada teisele poole Aleti järve ning siduda paadi külge kolm täidetud kanistrit. Seejärel tirisid ülejäänud võistkonna liikmed paadi külge seotud köiega kamraadi kaldale tagasi ning tassisid kanistrid rannale. Kiireim võistkond karistuspunkte ei saanud, aeglaseim sai neid 40. Võistluse stsenaariumi kohaselt imiteeriti selle ülesandega salaviina vedu Soomest, millega metsavennad said taskuraha teenida.
Kui tiimid olid rohkem kui 50 tundi metsas olnud, tuli ületada viimane takistus, milleks oli lõpujooks. Selle käigus tuli läbida tihe metsaalune, turnida üle köitest takistuse, ronida üle veoauto ning seejärel veel veoauto alt läbi. Kokku oli lõpujooksu pikkus umbkaudu 800 meetrit, mille läbimiseks kulus võistlejatel 20 minutit.
Kokku oli trassil viisteist kontrollpunkti, millest kõiki ei pidanud võistkonnad läbima. Erineva raskusastmega ülesanded andsid ebaõnnestumise korral erineva summa karistuspunkte.
Laupäeval said võistlejad ise valida ülesanded, mis tundusid neile sobivat. Lõpujooks oli kohustuslik kõigile.
Kui võistlejad olid rajalt tagasi, peeti õhtul näidislahing. Stsenaariumi kohaselt võtsid Nõukogude sõdurid külaelanikud vangi ning teade selle kohta jõudis metsavendadeni, kes vangid venelaste käest ära päästsid.