Esimese nõukogude okupatsiooni ainus aasta oli vankumatult selgeks teinud, kes on Eesti riigi ja rahva suurim vaenlane. Sakslastelt loodeti päästmist ja nii ei olnud tollal Villisel, nagu paljudel teistelgi noortel, valikut teha raske. Kui eluaastad lubasid, astus ta vabatahtlikuna saksa sõjajõudude käsutusse. Temast sai tuntud ja kuulsaks saanud pataljoni „NARVA“ võitleja. Pikk sõjatee kõigi oma jubeduste, raskuste ja ohtudega, milles ei puudunud ka korduv haavata saamine, lõppes Villisel 1945. aastal Saksamaal. Ta ei olnud elu ajal just aldis rääkima kõigest läbielatust ja seepärast ei teagi me paljusid seiku tema elust sõja päevil ega ka peale sõda. Vaid niipalju on teada, et koos mitme teise eesti noormehega oli ta hiljem mõnda aega Saksamaal Ameerika vägede teenistuses, millele ilmselt aitas kaasa ka juba lapsepõlves omandatud saksa keele oskus. Inglise keeles suhtlema õppis ta juba uue teenistuse käigus. Seejärel seikles ta mitu head aastat Aafrika mandril, praeguse Nigeeria pinnal, kus oli peamiselt tee-ehituste ja ka naftatootmise ehituste töödejuhatajaks. Hiljem elas pikemat aega taas Saksamaal, kus lõi ka omale pere. Kui Eesti taas vabaks sai, tuli ta südame sunnil 1992. aastal tagasi sünnimaale, Viljandisse, lõi siingi uue ja hubase kodu ning hakkas innukalt toetama äsja taasloodud Kaitseliitu. Ta liitus uuesti Kaitseliiduga 1999.a. ning tema kutsel ja soovitusel liitusid Kaitseliidu Sakala Malevaga paljud tublid ja asjalikud mehed ja naised. Villis muretses neile oma isiklike varade eest tollal küllaltki vähe saada olevat varustust, rakendades selleks oma head veenmisoskust, mõnusat huumorit ja vahel ka meeleheadki. Ta oli nii nõuga kui jõuga abiks seal, kus vähegi võimalik. Kunagise staabikompanii varustus oli suures osas tema muretsetud. Pea 20 aasta jooksul andis ta tuge ja indu oma aatekaaslastele. Veel kõrges easki oli ta meeleldi kaasa löömas maleva ettevõtmistes, kus ta ennast kasulikuks sai pidada. Kolm ränkrasket sõja-aastat ja hilisem energiline tegevus Kaitseliidu heaks võtsid aga märkamatult lõivu tema terviselt, mis just käesoleval aastal üha nõrgenes kuni saabuski halastamatu vikatimees. Kaitseliidu Sakala Maleva juhatus hindas Villis Lindmäe tegevusi ja panust maleva hüvanguks sellega, et nimetas ta 2010. aasta veebruaris Sakala maleva auliikmeks. Lisaks sõjateenete eest saadud mitmetele autasudele nii Saksamaa kui Ameerika Ühendriikide poolt, mille hulgas kuuldavasti on ka Raudristi 2. klassi orden, autasustati teda ka Kaitseliidu Valgeristi III ja II klassi teenetemärgiga ja 3. ning 2. klassi teenetemedalitega. Loomulikult ka Kaitseliidu Sakala Maleva rinnamärgiga.
Kaitseliidu Sakala Malev on kaotanud aatelise ja teeneka kaitseliitlase, kes oli ja on oma vaimuga jätkuvalt eeskujuks meile kõigile. Sa andsid endast kõik Eestile ja Kaitseliidule. Mälestus Sinust on hea ja helge ning me lubame hoida seda väärikalt ja kaua.
Puhka rahus, veebel Villis Lindmäe!