Eesti maale ja rahvale kuulsust toonud kindralmajor Jaan Soots õppis Helme valla- ja kihelkonnakoolis ning lõpetas mõlemad õppeasutused väga heade tulemustega. Õpihimulise noormehena jätkas ta oma haridusteed Riia Õpetajate seminaris. Selle kooli lõpetamine ei olnud aga majanduslikult võimalik ja 1900. aastal astus ta vabatahtlikuna tsaariarmeesse.
Aastatel 1902-1905 õppis tulevane kindral Jaan Soots Vilno (Vilniuse) sõjakoolis, mill lõpetas nooremleitnandi auastmes. Et sõjaväelasena edasi minna, lõpetas ohvitser Jaan Soots 1913. aastal Nikolai Kindralstaabi Akadeemia. Teenistust jätkas ta Saraatovis rooduülemana. Sellel perioodil tutvus noor sõjaväelane Jaan Soots Soome nimeka väejuhi Carl Gustaf Emil Mannerheimiga. See tutvus osutus noore ohvitseri Sootsi jaoks väga olulisks, sest Mannerheim kutsus ta oma ratsadiviisi staabiülemaks.
1917. aastal tuli Jaan Soots Eestisse. Detsembris 1917 määrati ta I Eesti jalaväediviisi staabiülemaks. Johan Laidoneri ametisse asumiseni 5. jaanuaril 1918 ka ajutiseks diviisiülemaks. 24. veebruaril 1919 määrati Jaan Soots Eesti sõjaväe ülemjuhataja staabiülemaks. Sootsi suurimaks panuseks oli osaleda delegatsiooni liikmena Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelistel rahuläbirääkimistel. Nendel läbirääkimistel paistis Jaan Soots silma oma järjekindluse, sõnaosavuse ja veenmisjõuga. Samas tunnustas selle lepingu alusel terroristlik nõukogude valitsus tingimusteta Eesti riigi iseseisvust ja kooskõlastati vastastikused julgeolekutagatised. Nendegi tingimuste esitamisel ja kaitsmisel osutus määravaks Jaan Sootsi kindlameelsus ning jäägitu pühendumine iseseisvale Eesti Vabariigile.
1920. aastal läks Jaan Soots erru, kuid ta ei jäänud auga välja teenitud loorberitele puhkama. Rahuaastatel oli ta Eesti Vabariigi sõjaminister, põllutöökoja esimees, Riiginõukogu liige, Tallinna linnapea jne.
Kindralmajor Jaan Soots
1940. aastal valiti Jaan Soots Helme valla aukodanikuks. Teenete eest Eesti Vabadussõjas autasustati Jaan Sootsi Vabadusristi, rahalise autasu ning 92 hektari suuruse maaga Viljandi linna lähedal olevas Karula mõisa südames. 1940. aastal ajasid punaste okupantide käsilased Jaan Sootsi oma kodutalust välja, arreteerid ta ja saatsid Venemaale Solikamski vangilaagrisse, kus ta piinamiste ja ebainimlike tingimuste tõttu 6. veebruaril 1942 suri.
Eesti rahvas oma vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud kangelasi ei unusta.