Kaitseliidu liikmeskond kasvas pärast 1. detsembri 1924 kommunistliku mässu väga kiiresti, ühe aasta jooksul astus sinna 25 000 meest.
Eesti sõjaajalukku kuulub Kaitseliidu väljakujundajana, juhina ja ideoloogina viieteistkümne aasta kestel (1925-1940) kindralmajor Johannes Orasmaa.
1939. aastaks ületas isikkoosseis 40 000 mehe piiri. Koos Naiskodukaitse, Noorkotkaste ja Kodutütardega hõlmas organisatsioon 100 000 liiget.
Eestis algas kohalike kaitseliitlike üksuste taasloomine erinevates piirkondades 1980. aastate lõpul. Üleriigilise organisatsioonina otsustati Kaitseliit taastada 17. veebruaril 1990. aastal. Taastamiskoosolekul Järvakandis oli enamus kokkutulnud 125 mehest-naisest Eesti Kodanike Komiteede ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) liikmed.
12. juulil 1991 kehtestati 1934. aasta kodukord, Kaitseliidu riikliku tunnustamiseni jõuti 1991. aasta sügisel.
Kaitseliit oli säilinud inimeste mälus usaldusväärse, ühiskonda siduva ja erakonnapoliitikat välistava organisatsioonina.
Kaks Kaitseliidu jaoks võrdselt olulist ülesannet tänapäeval on kogu elanikkonna vabal tahtel ja omaalgatusel tugineva valmisoleku tõstmine ning sõjalise riigikaitse tagamine.
Kaitseliidus oli 2013. aasta 30. juuni seisuga koos eriorganisatsioonidega 22 703 liiget.
Kaitseliidu 95. aastapäevale pühendatud näitust Narva kolledžis saab näha novembri lõpuni.
Kolm püstformaadis kahepoolset näitusestendi ja eesti-, vene-, ingliskeelsed bukletid koostas ja kujundas Kaitseliidu muuseum